Oehjaah.

Täna sai siis mu üksi elamise rõõmud läbi. Tuli palatisse uus tüdruk. Sama vana kui mina, tegelikult pool aastat vanem. Tundub päris tore olevat. Arvuti toitejuhtme sain ka enamvähem stabiilsesse olukorda. Loodan, et saan vähemalt aku täis laetud enne kui ta jälle mul sussid püsti viskab. Mari Pokinen on ikka nii hea häälega. No ma ei suuda ära kiita. Ning tema "Paradiis" sobib praegusesse hetkesse meeletult hästi.
Eniveiz on väga hea mu enesetunne ning tuju on ka suht okei. Ma ei kujuta ette mis mu unega täna saab, aga loodan, et siiski saan täna magada. Pigem loodan selle peale, et täna ehk täiskuud ei tule, muidu on ikka päris jama.
Loodan, et arst ütleb mulle, et ma saan teisipäeval koju. Tahaks juba laulma minna noh. Hulluks võib siin ka minna. Täna sõin kanapastat jälle, kuigi eile tõotasin kohvikutädile, et ma enam sinna pastat sööma ei lähe. Siiski täna astusin oma lubadusest üle ning läksin ja sõin ja pärast oli paha olla, sest kõht sai liigagi täis.
Täna on mul jälle mingi haige mula ajamis tuju.
Thank God, et mulle siia mingit vanamutti ei toodud, kes mind mingitki moodi segaks. See tüdruk on ikka väga okei inimene. Vähemalt on keegi, kellega normaalselt juttu saab ajada.
Taaskord on mul väga sidumatud laused, aga mis siis?! Mulle ehk nii meeldibki.
Selg teeb natuke valu, aga see on lamamisest ning istumisest. Seista ma täna väga ei viitsigi. Ma olen täna kuidagi eriti laisk, aga homme üritan natuke erksam olla, sest mu enda arst on tööl ja kui ma terve päeva voodis lebotan, ei kavatsegi ta mind koju lasta ju.
Täna olen taaskord õnnelik, mitte, et ma kunagi õnnetu väga oleksin olnud, aga siiski tunnen end rohkem õnnelikuna kui kunagi varem(väljaspool teatud piirkonda silmas pidades).
Kuna olin eile õhtul nii tubli, et ei salvestanud enda postitust ära, siis teen seda praegu.

Une-Mati, mine koju!

Nii haigelt unine hommik on. Sain eile alles kell 3 magama jälle ning enne üheksat natuke üles. Päris unine tunne on, aga miski sunnib mind ärkvel olema. Päike kütab ka rõvedalt, kuigi rulood on ees. Akent lahti teha ei saa, sest sealt tuleb sellist kära, et võib otsad anda. Osakonnas on täna väga vaikne, sest laupäev ju ometi ning tööl on ainult kaks hooldajat, kaks õde ning üks arst. Ei ole mingit mokapläägutamist nagu argipäevadel. Jätkuvalt on üksi palatis mõnus olla, sest keegi ei sega, ega vaata imelikult. Kanapasta on endiselt nii hea, et viib keele alla. Täna hommikul sai taas päikesega koos tõustud ning kanapastat söödud. No ei ole midagi paremat lihtsalt.

JUMAL TÄNATUD!

Lõpuks tuli see päev, mil ma sain üksinda palatisse jääda. Nüüd ei ole enam mitte ühtegi segavat faktorit peale selle, et ma ei ole kodus. Ei ole enam norskavaid ega röhitsevaid Mairesi ning ma ei pea enam põdema, et äkki ma segan kedagi oma õhtuti arvutis passimisega vms. Aga samas on nii naljakalt kõhe siin üksi olla. Neljane palat ja üks inimene - kõlab kõhedalt ja natuke nii ka on. Ja nüüd saan siin lõõritada nii palju kui tahan ja suhteliselt nii kõvasti kui tahan, sest keegi lihtsalt ei kuule ning kedagi see lihtsalt ei sega. Üksinda neljases palatis olles tunnen, et oleksin nagu omaette korteri saanud. Nii palju avarust ja värki. Lausa MÕNUS võib selle kohta isegi öelda.
Täna on JÄLLE täiskuu ning teadavasti ei saa ma täiskuu ajal kunagi rahulikult magada. Isegi rulood ei aita mind. Uni lihtsalt kaob kuskile lõunamaale ära. Mingid mutid turul rääkisid, et viimati oli minu und nähtud Tartus, aga kes teab, ehk sinna ta mul maha jäigi?
Mind jätkuvalt häirib see, et ma söön nii palju nagu kümme elevanti kokku ja ma võtan ikka alla. See ei ole varsti enam normaalne. Ja ma leidsin ka praegu õige koha kindlasti, kus seda kaalu langetamist mainida eksole. Kõigil on muidugi seda vaja teada. Aga mul on suhteliselt ükskõik. ;)
Olen taas lämbumas. Lihtsalt nii palav on. Ma ei oska kuidagi olla. Mõtted jooksevad siia ja sinna, aga tiirlevad siiski ühe ümber, või siis heal juhul kahe, aga paigal nad püsida ei suuda.
Mul nagu oleks uni, aga nagu ei oleks ka. Kell on praegu liiga vähe magama minekuks, arvestades seda, et ma olen viimase kahe nädala jooksul läinud tavaliselt umbes kella kolmest või isegi neljast magama. Eile sattusin unemaale alles pool kuus ning pidin ärkama tund aega hiljem, et vererõhku mõõta. Vähesest unest hoolimatta oli mu vererõhk jätkuvalt normaalne.
Täna lähen varakult magama. Head ööd!

Uskumatu päev!

Ma ei tea miks, aga mul on jube laulutuju. "Et ma juubaa aarrrmaaastaan Sinnnd!" Malena rockzzz! Mitte millestki hea tuju. Aga see on ju ainult hea, või mis? Ma olen täna kuidagi eriti kunstilembeline ning ei põe põhimõtteliselt mitte millegi pärast. Kade olen ka, aga selle põhjusest ma siin rääkida ei soovi. Liiga avalik ehk vms. Istun veel viimaseid päevi (loodetavasti/arvatavasti) haiglas ning lasen oma olematul kunstiandel lennata. Palav on mul ka. Täna on kuidagi väga seosetud ning mitte seotud laused mul, aga mis siis? Vahest võib. Ema käis mul külas. Tal on õnneks kõik korras ning on kodus küll üksi, aga ta ei kurda. Tunnen, et ei oska siia kohe mitte midagi kirjutada. Vähemalt tarka mitte.
Eilne õhtu kujunes väga haigeks, sest minu kaks kallist sõpra Karl ja Markus, otsustasid mulle läbi msni serenaadi laulda ning muidu ossitantsu teha. Nalja sai nabani ja veel rohkemgi. Vähemalt ei olnud igav, kuigi olin esimene, kes peolt lahkus. Väsisin ära ning eile öösel oli üle pika aja võimalus magada. Meie segav faktor tõmbas udu!
Hmm.. järgmine õde, kes arvab, et olen abielus, kuna ma ei ole enam Vaev vaid Vaiksaar. Nooo eii! Mitte nii varakult. Võinoh kui oleks see õige inimene ja õige ajastus ja kõik okei, siis võib-olla, aga muidu EI! Pealegi on mul terve elu veel ees.
Ja miks kurat mul nii palav peab olema?!
Kui uusi ideid tekib, siis kirjutan veel.

Uus elu

Sellest kõigest on juba kaks nädalat ning ma ei suuda siiani kirjeldada, kui jobu ma olin/olen ning ei oska hinnata enda elu selle vääriliselt. Mu ümber on nii palju inimesi, kes teevad kõik, et ma elada saaksin ning mina oskan kõike teha, et enda elu hävitada. Vot teile idiooti! Aga oli, mis oli. See, mis tuleb, tuleb kindlasti parem ning ma ei astu/vähemalt üritan teha kõik selleks, et ma ei astuks enam samasse ämbrisse, millesse pool aastat tagasi.
Aga kõigest hoolimata on elu ilus, väga ilus! Braavo, Elis, braavo! Ma ehk hakkan rohkem elu nautima ning võtma igat päeva kui oma viimast. Teen kõik nii nagu oleksin pidanud alati tegema ning üritan mitte alla anda. Enam ei tohi, lihtsalt EI TOHI!
Eile sain selgust sellest, et on inimesi, kes ei ole vaid minu mõtetes meeldivad. Inimesi, kes on tõesti südames meeletult head ning armsad. Kellelt saab alati parimat nõu ning kellest on meeletult raske ning kurb eemal olla. Mis siis, et ma neid kogu aeg ei näe, vähemalt tean, et nad on alati olemas!
Minu haigla elu on väga kurb, sest mul on meeletu uni kuid magada ei saa, sest siin on üks suur segav faktor - Proua Maire Pruul! Kulla naine, palun ära kolista öösel kell kolm meeletu müraga ning ära peksa kapi uksi nagu nad oleks lauda uksed! Hingad Sa ka nagu kult, kes on aia vahele jäänud.
Järgmise nädala algul on isegi lootust koju saada. Kui saan koju, kappan kohe proovi. Ma lihtsalt ei suuda enam olla nii, et ma ei näe neid inimesi noh! Igatsen neid inimesi nii väga, et olen hulluks minemas.
Tartusse tahaksin juba ära kolida ning kooli minna. Ma vihkan niisama istumist ning mitte millegiga tegelemist. Ma vihkan logelemist, kui see mingit tulu ei too. Aga armastan Tartut ja neid inimesi ja seda linna ning kõike, mis selle linnaga seostub! See linn lihtsalt lummab mind nii hullult ja õnneks ei ole ma ainuke, kes nii arvab. Kuigi Tartu on meeletu, jääb Rapla siiski parimaks. Ikkagi kodu ja seda ei asenda ju ometi miski! Plaanid on mul suured ning ma tõesti väga loodan, et need saavad teoks. Öeldakse ju ka, et kui midagi väga soovid, siis saab see lõpuks teoks! Ema on mul ka nõus sellega, et ma sinna läheksin. Ta ütles, et toetab mind igal sammul ning otsusel, mida ma teen, aga siiski suunab mind nii palju, et ma elus ämbrisse ei astuks. Ma armastan oma ema! For real!
Eile oli üle pika aja meeletult hea õhtu. Ma olin nii rõõmus, sest ma suutsin oma julguse kokku võtta ning teha seda, mida olin ammu ihaldanud! Ja minu kõige suuremaks rõõmuks osutus see, et see, kellega rääkima läksin, oli sama õnnelik nagu mina (vähemalt tundus)! Mulle pakkus see isegi veidi nalja, kui hakkas põdema asjade pärast, mis osutusid sel hetkel kõige väiksemaks probleemiks. Aga ma sain rääkida temaga, täiesti vabalt ning ilma piinlikust tundmata. Alati olen saanud ning loodan, et nii jääb ka edaspidi. Ta mõistab ja see on kõige tähtsam.
Jälle hakkab mingi "tema" jutuks minema, aga pole midagi teha, kui ma nii oma mõtetes kindel olen. Mõtted on lihtsalt nii paari inimese peal kinni, et ma muudkui lobisen ja lobisen neist. Aga ma räägin end vabaks, sest ma ei suuda enam seda kõike enda sees hoida.
Vaatan, et täna olen ma eriti jutukas, aga mulle meeldib. Ma ei põe, sest blogid ongi ju selleks, et end tühjaks rääkida kui tuju tuleb.
Olen mõelnud päris mitu korda, et peaksin tegema blogi privaatseks, sest mõnikord tuleb siia ikka sellist teksti, et anna olla. Aga see olen ju MINA!
Tahaks jalkat vaadata ja kaasa elada ning nautida. Aga no siin haiglas saab jalgpalli vaatamisest vaid unistada.
Samas tahaks nii väga Saaremaale Riinidega. Sellel aastal jäi vahele mul laager, kuna tervis pani pange. Järgmisel aastal ma lihtsalt pean sinna saama, sest see uus paik pidi päris okei olema, kuigi ühe mehe sõnul pidi saun väga vilets olema.
No kui ei ilmu täna rohkem msni siis ei ilmu. Mina lähen tuttu!

Sõnu seletamatu!

Nii hea, et leidub veel inimesi, kellega rääkima minnes tunned, et Sinust käib taltsutamatu elekter läbi. Õigemini, leidub inimene, kellega rääkima minnes käib elekter läbi. Nagu öeldakse: alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Meil kahjuks sai pidama, aga meeletu kurbuse saatel liiga ruttu. Tunnen, et igatsen!

Šokk

Täiesti uskumatu kui mõelda, et koht, mis oli mulle ning paljudele teistele nii oluline, on nüüd abitu ning vaid meie mälestustes vaid selline nagu ta enne oli. Metsamaja, koht, kus Riinimandadega Saaremaal 5 päevaseid laagreid tegime, on nüüd pooleldi lagunenud. Täna saatis koorijuht e-maili, et Metsamaja katus vajus talvel suure lumega sisse ning selle parandamiseks ei taheta enam investeerida. Mind valdab, nagu Madis ütles, sõnatu kurbus. Minu elus on sellel kohal Laimjalas väga suur tähendus ning ma ei kujuta siiani ette milline on mu suvi ilma Saaremaa laagri ning Metsamajata. Elu jääks nagu poolikuks.