Tänased kiivid on hapumad kui tavaliselt.

Uni oli täna ka palju magusam kui tavaliselt. Põhimõtteliselt magasin pool päeva maha, kuna tilgutid kokku kestsid 5 tundi ja ma olin lõpus päris paanikas juba, sest ei jõudnud ära oodata, millal ring tatsata saaks. Minusugune ju ometi pudelis ei püsi.
Täna oli siis see päev, kui mind jälle mu ema külastas. Räägitud sai paljudest asjadest: perest, inimestest ja loomulikult söögist. Päris nukraks tegi meele see, et ema oli täna vähem kui tavaliselt aga ma saan aru, eks temalgi raske käia kaugelt päälinna.
Enesetunde kohta ütleks nii palju, et muretsemiseks ei ole vist ehk enam nii suurt põhjust. Kõik laabub kuidagi, vaikselt aga siiski. Nüüd on vähemalt mingitki jaksu voodist püsti tõusta, eile ma seda ei suutnud. Minu austatud hammas ei tee täna üldse haiget. Õmbluse äärest niidiots natuke kõdistab põske aga see hoiab mul vähemalt naeratuse suul, kuna kõdi on üks hirmsamaid asju maailmas.

Kuna ma ei saa kuidagi jätta välja oma pisikesest ja tagasihoidlikust jutust inimest, kes eile mulle meeletult inspiratsiooni järjekordse lolluse kirjutamiseks andis, siis Liis Rätsep, järgnev idiootsuse rubriik on just Sulle mõeldud! Ümber nurga ütleks veel, et teised ei või piiluda, võinoh ühe silmaga aga hästi natukene!

Täna sain jälle tõestust sellele, et olen väga kõrgelt kukkunud. Jooksin peaga vastu ust ning küsisin hetk hiljem "mis juhtus?" loomulikult hakkasin ma pärast naerma oma järjekordse saavtuse üle, nüüd veel peas ka muhupoiss. Täna suutsin jääda ka lifti uste vahele ja siis jooksin esimesel korrusel ühele kaubapoisile otsa. Ma kohe oskan endale igatpidi tähelepanu püüda. :D
Aga mulle ei jõua kuidagi kohale, miks mu kõht koriseb, kui ma olen ta just täis söötnud? :/
Ma söön viimasel ajal nii palju. Kui haiglast välja saan, lähen vist rasvaimusse (okeiokei, olen tegelikult oma keha ja kaaluga rahul). Aga täna sõi vähemalt üks mees minust rohkem. Nimelt oli lõunal kohvikus üks mees, kes sõi KOLM SUURT PRAADI JA VIIS MAGUSTOITU. Ma mõtlesin, et kui ma nii palju ära sööks, siis ma oleksin nagu maakera ja teistel ei olekski ruumi elada. Niu kui kahju. :D
Täna öösel suutsin ma tänavavalgusti peale ehmatada. Vaatasin, et mingi suur nägu vahib otsa agano see on see, kui mul on mingi loll vaimupuue nii valesti näha (õnneks mitte alati).

Vabandan oma magedate uudiste pärast.

Peeter Jänes.