Müümata naer

Täna siis käisin linnas. Üle pika pika aja sain taas käia üksi mere ääres ning mõelda oma mõtted klaariks. Nüüd saan aru täpselt mida edasi tegema pean ning kuidas oma elu kuidagigi toimima panna. Enam ma ei pea pead murdma, et mida teha või mida mitte.

MA HAKKAN ISE ELAMA!

Taas käisin ka Apollo raamatupoes ning seekord jäi mulle ette Mihkel Raua uus raamat "Sinine on sinu taevas". Lugesin ka ühe peatüki läbi ning piilusin natuke raamatu lõppu. Päris hea tundub. Nii palju kui mina aru sain, siis see raamat räägib ühest naisest, kes kuulab raadiot, kus raadiohääl räägib "igas sekundis sureb üks ja sünnib neli inimest. igas sekundis toimub vähemalt kaks autoõnnetust. igas sekundis uuritakse ainuüksi Ameerikas 25000 dieediprogrammi. igas sekundis jääb vähemalt üks lause kuulamata." Järgmisel hetkel läbi saju sõites, oleks ta äärepealt alla ajanud ühe muulasest väikese umbes 5-aastase tüdruku, kes seisis keset teed oma roosa mantli, sukkade ning mustade kingade ning juustega. Õnneks suutis naine õigel hetkel pidurdada.
Kui ma selle raamatu kätte võtsin, siis ma tundsin, et pean selle raamatu ostma. Seekord jäi see vaid mõtteks, sest mul oli vaja minna NO99-sse "Pea vahetus"-e piletit ostma. Lubasin, et lähen seda vaatama ning lähen ka enda pärast teist korda seda kaema, sest eelmisel korral jäi mul nii paljudele küsimustele vastused saamata.
Lelle jõudes käisin kodust läbi ning võtsin oma raamatu "Jüri Krjukov" kaenlasse ning läksin raamatukokku. Seal küsisin Urmas Kibuspuu elulugu, mida ma väga lugeda oleksin tahtnud aga see tuleb alles kolmapäeval, siis saan selle raamatu enda kätte ning kaen üle. Ja loomulikult küsisin ma Raua raamatute kohta aga "Musta pori näkku" oli välja laenutatud ning "Sinine on sinu taevas" ei olnud meie raamatukokku veel jõudnud. Seega jäi mul üle vaid vaadata endale midagi muud huvitavad ja läksin taas eluloo raamatute riiuli juurde. Algul ei näinud ma seal midagi eilist Ernesaks, Pärt, Madonna, Presley, Biitlid, Aunaste.. ja järsku jäi minu vaatevinklisse midagi uut ning huvitavat, mis mu tähelepanu kohe endale sai. Berk Vaher "Tõnis Mägi. Müümata naer" ja selle ma krabasin kohe ning võtsin endale. Mul ei olnud mingitki kahtlust, et see raamat mind ei köida. Mäks on üks iidolitest ning tema elulugu oleks ülihuvitav kaeda.

Nüüd lähengi vaatama müümata naeru.

"..ja sa läed, sa läed, sa läed. kuni lõpuks näed su ees on enda jäljed iga päev."