Mu sees, mu sees on paradiis.

Ma imestan viimasel ajal aina rohkem, et leidub üha rohkem inimesi, kes mõtlevad täpselt ni nagu mina seda teen. Meie vahe on vaid see, et nemad suudavad seda sõnadega kirjeldada. Mina ei suuda, liiga emotsionaalne kellavärk minu jaoks. Võibolla ei oska ma lihtsalt nii palju enda sisse vaadata, et kõike kirja panna ning seda teistele edasi anda, võibolla ma lihtsalt ei julge. Öelda on tegelikult meeletult palju. Mõnele inimesele teeks kasvõi ananüümse pai, kuna reaalses elus ei julge või ei teki selleks lihtsalt võimalust. Aina rohkem tekib hetki, kus ma tunnen, et just see on see mida ma alati otsinud olen ning muudmoodi ma ei tahakski. Ma ootan koguaeg midagi aga ma ei ole veel selleni jõudnud, et seda avastada aga tunnen, et see on seotud inimestega, kes on mulle väga olulised seda ise teadmata. Inimestega, kes on mulle vaimseks toeks "tere-sõbrana" või pelgalt naeratamisega. Mul on nii palju mälestusi, mille peale mõeldes muutuvad nad uuesti tõeliseks. Ma nagu elaksin nendes uuesti ja uuesti. Naljakas aga samas hea on tunda rõõmu asjade üle mille peale iga inimene ehk ei tulegi. Kuidas saab mind õnnelikuks teha pelgalt vaid see kui keegi kusagile sisse logib ning on olemas aga samas mul ei jätku sõnu või sel hetkel ei leia õigeid lauseid või piisavalt julgust, et temaga juttu alustada? Suve ees on nii suured ootused. Loodan, et mõned mõtted või unistused ka kunagi täituma hakkavad. Ma ootan vastuseid, mida ma pole veel viie aasta jooksul saanud. Mõned küsimused on rändama läinud aga olulisemad on siiski meeles. Ma tnnen lihtsalt, et olen õnnelik, kuna mul on tema, vähemalt mõtetes ning ma ei annaks mitte mingisuguse hinna eest ära neid hetkeid kus olen olnud sellega, kes mind ainukesena maa peale tagasi suudab tuua. Aitäh, et oled olemas kuigi kaugel. Ja inimestele, kes seda lugesid ning arvavad, et ma olen mingi armuvalus 8-aastane, siis arvake edasi. Ma lihtsalt tunnen nii.
Mari Pokinen suutis kõik mu mõtted kokku võtta ning laulu sisse panna.
Kuulake teie ka: