Geniaalsust täis päev. Kuidas on võimalik, et 30 minuti jooksul on võimalik eksida ära terve haigla peal, käivitada liftis häirekell, joosta mingile vanemale mehele otsa, teha klienditeenindaja ees lolli nägu, saada korraga heade uudiste osaliseks ning saada tagasi oma tõeline näokuju? Ometi suutsime mina ja mu ema seda kõike täna teha.
Inspiratsiooni mul täna kusagilt võtta ei ole aga siiski tunne on hea. Tuju on täiesti mitte millestki super ning süda on õnnelik.
Kuidagi imelikult palju mõtlen ma täna inimeste peale, kellega suhtlesin viimati kaua aega tagasi. Sõpradele, kes olid kunagi nii asendamatud ja praegu peaaegu minu elust kadunud. Inimestele, kelle käest küsiks puhta südamega "kuidas Sul läheb?", aga ei saa, sest nad pole kättesaadavad hetkel, mil mul sellised mõtted peas liiguvad.
Täna on see päev, kus ma tahaksin kõndida läbi talvise vanalinna (mina ja Tallinn ei sobi tavaliselt kokku) ja vaadelda inimesi. Lihtsalt neid vaadata, nende käitumist ja kehakeelt ning tunda rõõmu ilusast talveilmast.
Täna elan minevikus. Kuulan muusikat, mida kunagi kuulasin päevast päeva aga millest ehk välja kasvasin kuid nad on siiani lemmikud. Täna mõtlen tehtud asjade peale, mille üle olen tavaliselt suurt häbi tundnud aga täna mitte.
Milles on asi?
Teaksin ma seda siis isegi. Mul on nii palju küsimusi aga vastuseid ma enda seest paraku ei leia.
Ma ei tea. See ehk kõlab liiga naiivselt aga täna tundsin ma üle pika aja, et mind vist armastati.
Aga mina? Mida mina teen?
Armastan, tingimusteta.
Keda?
Sellele on raske vastust leida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Atom Feed (xml)
No comments:
Post a Comment